Meie õuealal tegutseb siil. Üllatav, sest jooksmist, hääli ja mänge on ju siin pidevalt - ju siis siilile sobib ning ta tuleb ikka ja jälle tagasi (või on enda sugulastele teada andnud hubasest puuõõnest, võta sa kinni…)
Saate ülevaate laste tegevusest nii nagu õpetaja seda märkas.
Lapsed kogunesid puuõõne juurde. Sõna levis ning siili
uudistama tulid paljud. Lapsed hakkasid siilile süüa tooma - esialgu pihlakaid,
siis liivavormi sisse vett ja teise vihmausse. Siil ei tulnud sööma. Pobises
õõnes. Lapsed leidsid, et siil vist kardab ning tehti ettepanek minna veidi
kaugemale vaatama. Tõesti! Siil liigutas end! Prooviti, et kui puude taha
peituda, äkki siis siil julgeb lausa sööma tulla! Nii julge siil siiski polnud.
4 tüdrukut kuulutasid endid Looduskaitseala Bossideks ning korraldasid nii, et
siili ei segataks ja puuõõnele kujundati fassaad. Juhtus ka muidugi pulgaga
surkijaid - et ehk saab jõuga siili kätte. Õnneks oli tähelepanelikke ja
hoolivust valdavaid lapsi (ja õpetajaid) ning pulgameetod lõpetati.
Samal ajal toimus õuealal ka teine huvitav loodusvaatlus.
Suur nälkjas. Poisid olid väga teadlikud, et see pole kurikuulus lusitaania
teetigu ning temale ei tohi liiga teha. Õpetajale jagati muljeid, kuidas enda
koduhoovis või -tänaval lusitaanlasi kinni püüti ja hävitati. Teati, et see,
täppidega, on kodumaine [suur seatigu]. Jälgiti, kuidas ta kivilt alla roomab
ja loomulikult näidati ka lasteaiakaaslastele - alguses lausa hõbekandikul
:)
Raporteeris Tuultepesa õpetaja Silja Järve
