Kui rääkida Tuultepesa lõpetamisest ja lõpupeost, siis peab alustama juba päris algusest
– peo korraldamisest. Võib - olla see näitabki ära meie rühma meelsuse ja kokkuhoidvuses, et kõik nii libedalt läks. Me saime eelnevalt hoiatuse, et lõpupeo arutelud võivad kirglikuks minna ja soovitati mitte isiklikuks minna. Peab nentima, et sellist probleemi polnud isegi kordagi õhus. Korraldus sujus nagu lepase reega, ülesanded jagunesid lihtsalt... Kuigi väga palju sai kuidagi Alberti ema Janelle õlule ja suur tänu talle siinkohal! Paistab, et mingid ülesanded olid aastatega lapsevanemate vahel ka välja kujunenud :) Näiteks kogu ürituse pildistamise võttis enda õlule Paula M. isa Aldo.
Lapsevanemate etteaste osas aitas kaasa muusikaõpetaja Kadri. Tema mõte panna lapsevanemad lastele üllatuseks kaasa laulma "Supilinna salaseltsi" tunnuslaulu "Mis meiega on" ja asendada sõna "meie" sõnaga "teie", oli lihtsalt geniaalne. Emilia isa Priit aitas kitarril saata ja sellest vist kujuneski peo kõige emotsionaalsem hetk. Kadri ikka oskab!
Ursula ema Silja ettepanekul kandsime lastele ette ka Leelo Tungla luuletuse "Vana vahva lastead!" ja Paula M. emal Helenil oli mõte, et nende vanem tütar Susanna võiks lastele teha teadusteatrit, mis peale pidulikku osa endale suurepärase ja tänuliku publiku leidis. Lastele ikka meeldib, kui keset suurt pidulikkust ja koogi söömist pauku ja tossu ka saab :)
Aga nüüd peost. Võib-olla mina, kelle esimesed lapsed lõpetavad lasteaeda ja kes ma olen üldse suhteliselt emotsionaalne inimene, näen kogu pidu läbi mingi roosamanna udu, kellel objektiivsuse retseptorid on välja lülitatud. Hetkel pean tunnistama, et ma suudan seda pidu näha ja sellest kirjutada ainult ülivõrdes. Samas siiski mõistsin, et emotsionaalsed olid peale minu ka õpetajad, kellel see juba mitmes kord ning lapsevanemad, kel vanemaid lapsi juba kooliteel.
Esiteks mind muidugi hämmastas kogu programmi pikkus ja põhjalikkus. Ei olnud nii, et lapsed oleks ainult paar laulu ja luuletuse esitanud ning siis koogile tormanud. Tegemist oli põhjaliku ja korraliku eeskavaga, mis oli õpetajatelt ja lastelt kindlasti suurt pingutust nõudnud. Laulud vaheldusid luuletuste, tantsu, plokkflöödi ning klaverimänguga. Lapsevanemana oli muidugi jube uhke näha, et lapsed said nii sisuliste ja liigutavate etteastetega nii hästi hakkama. Ja pisar ikka kippus voolama, eriti siis kui lapsed "Üle ilma" laulu saatel sisse tantsisklesid ning teiste vanematega suheldes paistis, et järgmiseks pisarakraaniks oligi laul "Mis meiega on". Minu isiklikuks elamuseks ja üllatuseks oli muidugi see, et Paula püsti tõusis ja heleda häälega sellesama loo üles võttis. Kui meie püsti tõusime ja omakorda lastele laulma hakkasime, siis minu vastas istunud Endli silmad olid küll üllatusest nagu tõllarattad :)
Ilusaid ja vahvaid hetki oli palju, aga üheks lõbusamaks etteasteks oli muidugi poiste laul "Vaat mina olen mees". Kadri oli sõnad ilusti Kopli Lasteaiale kohandanud. Igal juhul mina sain kohe südamest naerda, poisid olid ise nii kavalate ja lõbusate nägudega ning nautisid laulmist täiel rinnal.
Aga nagu juba öeldud, et ilusat oli nii palju ja usun ning tunnen sellest kirjutades nagu laps, kellelt peale mõnda väga vahvat sünnipäeva küsida, mis kõige rohkem meeldis ja siis saad vastuseks: "Kõik meeldis!" Umbes selline tunne oli endal ka, et lihtsalt kõik meeldiski :)
Minu lapsed on selles rühmas olnud vaid kaks aastat, kuid see rühm ning selle vanemad on olnud väga ühtehoidvad ja lahkumise emotsioon kandus ka peole üle. Kahju on lahkuda sealsest majast, õpetajatest ja lapsevanematest. Kui oleks olemas kool, mis ootaks seda rühmatäit lapsi, siis ma viiks kinnisilmi oma lapsed sinna kooli. Mul on aimdus, et paljud lapsevanemad tunnevad end niisamuti.
Kopli Lasteaed on sama eriline, armas ja ilus, nagu oli seda tänavune lõpupidu!
Aitäh õpetajatele, lastele ja lapsevanematele, kes kõik selle toreda teoks aitasid teha!
Iti
Paula ja Endli ema
pildid: Aldo Mett
