Ema tegi mulle suure laia põlle, põll oli pika paeltega

Millal te viimati Kopli Lasteaia söögisaalis käisite? Mitte vaid üle ukse last sisse saatnud ja kiigates, vaid istusite väiksel toolil? Kui te olete isa, siis olete õnnega koos ja sööte seal imemaitsvat rammusat putru igal aastal isadepäeva hommikul. Mäletan, et ühel ammusel algaastal käisin kikivarvul võõrkehana seda toredat traditsiooni fotokaga jäädvustamas ja see jäi väga erilisena meelde.

Emadepäevaga on tavaliselt seotud sõna aktus või kontsert. Laul, luule ja tugevad emotsioonid: rõõm, uhkus, nostalgia ning ka väike torkiv küsimus, kas ma ikkagi tõesti olen see kõige parem "emake pai"...? Taas põhjus väikseks pisaraks.

Emadepäeva tähistamise kutse teatas, et tuleb kaasa tuua põll. Laps tuli juba trepil vastu, küsis kas põll on kaasas, haaras selle ja hakkas endale ette sättima. No muidugi, neid oleks pidanud olema kaks... :P Aga oli üks ja seegi lapse suurus. Ometi märkas ta kohe: "Ei, Emme, sina pane see selga, sina oled ema ja täna on emadepäev." "Oi, kui suur põll sul on!" märkas naljatades teine ema.

Põllega või põlleta, ikka oli kiusatus korrus kõrgemale ronima hakata. Alati on ju pühalikke hetki tähistatud katusealuses saalis. Aga ALLA! Marss, alla! Emad sammusid trepist alla hanereas, nagu nende võsukesed mitu korda päevas kulgevad. Kuid kes oli rivi ees, seda tookord ei märganud. (Oop, märgati küll – see olevat Mattias!)

Söögisaali seintelt vaatasid ringis meile vastu kirevad emade portreenäod. Akendest kumas meie peale helerohe kevad. Lapsed olid vagurad ja hoidsid emade ligi. "Tema kuulub mulle! Ja mina talle." Uhkus missugune. Igalühel natuke ilusam kleit või pluus, mõnel kaasas väikevenna või isegi mitu! Minu kõrval oli veel kauge külaline – ema, Tuultepesa Atlee tädi – Ameerikast (!) oma pojaga. Seda ei juhtu iga päev. Ja iga päev ei ulbi veekannudes maasikad ja vaasid ei ole ülevoolavalt lumivalgetest ülastest pungil. Sellised ülased, mis on ilmselgelt Kase pargi lepistiku all kasvanud ja mille noppijatel olid põsed jänesekapsalehtedest pungil.

Siis võtsid õpetajad Kätlin ja Silja ohjad oma kätte, sest seda teevad nad kõige paremini. Nagu kõige šarmikamad telesaatejuhid, andsid nad laudkondadele juhtnööre, kuidas ja mis edasi saab. Iga emme-lapse ette maandus kausike, sees jahu, või, suhkur ning sellest hakati võluma õrnade näpuliigutustega oi, kui siidist puru! Naine minu kõrval, tema jaoks oli see "crumble". Pudenev puru, koogikroon. Iga väikse kausi sisu kallati suurde ning siis hakkas ringlema koogiküpsetusalus. Selle põhja oli laotatud tainas ja igaüks pani oma väikse käega sinna suurest ringlevast kausist moosi peale ja ajas laiali. Peale puistati palju näppe näinud kogus ühispuru ja säuhti salajasse tahatuppa ahju.

Õpetajad olid kõige peale mõelnud – ka emmed ju armastavad oodet ja kui see on veel Kopli Lasteaia makaronisalat...! Koogi küpsetusaeg oli kui loodud etteaste vahepalaks. Nagu restoranis või varietees, kallatati maasikajooki ja kuulati laulu. Üks Kadri õpetatud paladest kandis nime "Väike kokk", mida vispli-mikrofoni lauldi. "Emalaulu" puhul ennustati märgasid silmi ja mõned lapsed isegi vaatasid, kellel tuli kõige rohkem pisaraid.

Koogiootel tegime veel ühe imelise näputöö: kõige tavalisemast salvrätist õpetas Kätlin voltides välja võluma luige. Neid sõudis terve parv ka aknalaual, meenutades, et meie kallis lasteaed ja meie oleme ju kolmelt poolt veega ümbritsetud-kaitstud.

Siis algas koogi serveerimine. Pea 50 kätepaari olid seda kooki ühiselt loonud. Ja lapsed veel omakorda emadele kinkepakid valmistanud. Need seisid uhkelt ukse juures reas, nagu ka kommide rivid olid seatud täpselt kasepakualustele laudadel: ringid, ringid, ringid, meenutades meie viite koosveedetud lõbusat aastat.

Kingipakist ilmus salajane kiri – lapse üles kirjutatud sellesama purukoogi retsept. Ja veel siidipaelale lükitud pärlid ema õrnale käerandmele.

Lahkusime eriliselt hea tundega, sest olime millegist erilisest osa saanud. Ei tahtnudki lahkuda. Ja seepärast mõned viivitasidki veel Kase pargi muinasjutumaal: et kestaks kevad ja lapsepõlv ja lasteaia aeg ning tema sõprused. Võtame veel viimast ja seame vaimud valmis lõpupeoks – enne aga trall! Aitäh kallitele õpetajatele! Teie vaimukus ja hool jäävad meid inspireerima!

Suvi Mari ema Riina, empude nimel

Pildid: Kadri Toomeste, Silja Järve, Riina Kindlam