Kui teaksime, et on vaja hoida ja miks on vaja, küllap me siis hoiaksime. Meil on puu. Teeme talle pika pai. Koor on kuiv ja krobeline. Teisel pool on näha, mis on puu sees. Seal oli elu, seal voolasid mahlad, mis andsid jõudu lehti kasvatada ja kanda ja jaksata puud toita viljadeni. Juured saavad toitu mullast. Me ei mõtle selle peale nii palju, kui selle peale, mida puust saab. Teame tegelikult, et puid ja loomi ja putukaid peab hoidma. Kas inimest ka? Vanemat inimest. Nooremat. Seda inimest, kes on siinsamas. Iseenast.
Laste ülesanne on ehitada väga erinevatest puidutükkidest maailm. Kujutleda, mida läheb vaja üheks maailmaks, et see toimida saaks. Esitada oma mõtted teistele ja kuulata ka teiste omad ära. Teiste mõtteid on palju raskem kuulata lõpuni. Mina ja minu maailm on liiga suur.
Kas ma hoian? Kas keegi näitab nii, et õpin selle hoidmise ära?
Kõikide maailmade ühendamine lusikamängus, kus tuli kõik kuuldu ellu äratada, looks jutustada- oli tubli mõtlemine.
Kõige lõpuks oligi see maailm meie-meie päris mõtete ja päris mängu maailm. Kus on kõige parem hoidmist suunata ja hoida üksteist...
Agnes Liiv
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar