Kui satud
jalutama mööda vanalinna tänavaid, siis kohtad ikka ja jälle
toredaid nimesid – Paks Margareeta, Pikk jalg ja Lühike jalg,
Saiakang, Vanaturu kael, Maiasmokk jne. Tuleb välja, et vanalinnal
on kael ja lonkavad jalad. Kui Vetepesa laps enne veel ei teadnud,
miks Tallinn lonkab, siis nüüd teavad nad seda kindlasti. Eks ikka
sellepärast, et Tallinnal on üks jalg lühike ja teine jalg pikk.
Mööda Pikka jalga läksimegi vaatama Pika Hermanni torni, kus nii
uhkelt lehvib meie oma sini-must-valge lipp. Laulsime Eesti hümni ja
lubasime soojal päikesel paitada oma põski, tundes vabadust ja
tänulikkust. Peale lipu imetlemise rääkisime ka lugusid ja
muistendeid Tallinnast. Pisut kõhedust tekitas lastes Ülemiste
vanakese jutt, kellele tuleb alati vastu tulles vastata, et Tallinn
pole veel valmis. Vastasel korral ujutab vanake Tallinna üle.
Peamiselt
imetlesid lapsed ikka toredaid vaateaknaid, aga kui pilgud ülespoole
pöörasime, märkasime hoonetel toredaid kaubaluuke, millest vanal
ajal usinad kaupmehed oma kraami köiega üles vinnasid. Vanalinn
peidab endas palju huvitavat ning seda läheme me millalgi veel
kaema, kui Ülemiste vanake meist just ette ei jõua.
Janelle Šafrai
Vetepesa õpetaja
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar