Raamatukoi Pärtel

Kopli Lasteaia pööningul elab raamatukoi Pärtel. Varem elas ta raamatute vahel koos oma sõbra Irmaga, kes oskas lugeda.  Siis nad näksisid vähem raamatuid  ja  Pärtel  kuulas meeleldi  jutustusi kaugetest maadest, printsessidest ja kuningapoegadest. Pärast Irma lahkumist oskab Pärtel aga oma päevi sisustada vaid ühe tegevusega – raamatute söömisega. Aeg ajalt on Tarkusetoast ikka kuulda õpetaja Merle kilkeid, kes on avastanud augud  oma lemmik muinasjutus. Pärtlil on muidugi häbi ka, aga ega häbi anna häbeneda, nagu ütleb vanasõna. Ega see raamatukoi elu pole ka lihtsate killast. Varem lendas Pärtel ikka julgelt ringi ning rõõmustas tihti selle üle, kui inimesed plaksutasid oma käsi tema ruumi ilmumisel. Seda seni, kuni ta avastas plaksutamise põhjuse. See polnud rõõmust, vaid ikka sellest, et teda taheti kinni püüda. Nüüd ta siis konutabki enamiku ajast Tarkusetoas ja sööb kurvastusest aeg ajalt mõne värvilisema raamatu ära.

Luulehommikule sattus Pärtel aga puha juhuslikult. Järsku, keset õnnist lõunasööki, ilmusid kõik Kopli Lasteaia lapsed  saali tema söögilaua ümber. Nii ei jäänudki tal muud üle, kui kuulata luuletusi. Vetepesa lapsed lugesid põnevaid luuletusi Lapimaast ja Kapimaast, kaelkirjakust, konnast, hiirest ja kanast kes hõbemuna munes, Eedist ja peedist ning paljust muust. Nüüd on mõneks ajaks raamatud päästetud, sest lapsed võtsid Pärtlilt lubaduse, et rohkem tema neid ei näksi, vaid sööb vahelduseks kokk Nelli keedetud peedisuppi. Nii need lood kord Koplis on, et lastele ei jää miski märkamata.

Janelle Šafrai

Vetepesa õpetaja